Käisime Axliga sel suvel (11.-16.juunil´13) Norras autoga matkamas. Mind on see maa alati huvitanud. Kuigi sügisel pean tööasjus mitmeks nädalaks Trondheimi minema, tahtsin selle maaga eelnevalt tutvust teha. Läksime Axliga kahekesi. See oli meie esimene Norra reis. Mõtlesin, et kui meie vana autoga midagi juhtub, jäämegi mõneks ajaks sinna. Kõik läks aga suurepäraselt ning oleme juba peaaegu kuu aega tagasi olnud.
Pildistamisest loobusin kohe Norrasse sisenedes, sest oli selge, et kõike kaunist ei jõua jäädvustada, seetõttu tegin pilte peamiselt meie peatuspaikadest. Meie reis kulges Oslo lähistelt Mosjoeni Põhja-Norras. Peamised sihtpaigad asusid Kesk-Norras, kus veetsime ka kõige enam aega.
Enne minekut lugesin blogisid ja reisikirju, aga pean tunnistama, et oma silm on kuningas. mitmel puhul erines ettekujutus reaalsest kogemusest päris palju. Eestlaste hulgas on Norra töö- ja asukohariigina Soome järgi teisel kohal. Seega paljudel on selle maaga palju suurem kogemus kui minul. Aga kirjapandut on endal hea koos piltidega meenutada ja ehk annab minu blogi pisut eelteavet selle kauni maa kohta nendele, kes seal veel käinud pole.
Jõudsime 12.juuni hommikul Viktorial Stockholmi. Muinasaja huvilisena võtsin kõigepealt ette Stocholmi külje all asuva Sigtuna. Mis oli siiski vaid väike kõrvalepõige teekonnalt, sest see väike armas linnake asus Oslosse suunduva maantee lähedal. Juba pärastlõunaks olime ületanud Norra piiri. Kuna tipptund oli algamas, loobusin Oslosse sisse sõitmast ja pöördusin läbi Hamari ja Lillehammeri mägedesse. Päris hilja õhtuks jõudsime Ottasse, aga siitki keerasime ööbimiseks Geirangeri tee peale.
Minu esimesesd teravamad kogemused algasid mägedega. Olen küll Kalifornias ja Prantsusmaal käinud(seal bussi, takso ja rongiga sõitnud), aga ise silmitsi mägede - tõusude ja laskumistega, pole seisnud. Juba Rootsi territooriumil olin ma laskumistega hädas ja jäin risti - põiki ühele Eesti rekkale jalgu, kes mind ühtlasi edasi liikuma"koolitas". Palun vabandust! kuna nii pikk tee oli juba ära sõidetud ja Norra käe ulatuses, ei tulnud tagasisõit mingil juhul kõne alla ja mõne ajaga harjusin mägedes sõiduga päris hästi ära.
Esimese eriti meeldejääva müstilise mulje jätsid Norra tumedad kaljumäed, mis seisid üksteise taga nagu trollid. Ühe sellise sarvilise kaljumäe (vt pildil) külje all veetsime oma esimese öö. Paremat pilti ma temast kahjuks ei saanudki, sest õhtu oli hämar ja hommikul oli tema üks sarvedest udusse (või pilve?) mähitud
Üks meie vana auto eeliseid on väga mugav tagaiste, nagu pehme diivan - äärmiselt mõnus reisidel ööbimiseks.
Parkla, nagu paljud teised Norra teeäärsed parklad, asus looduslikult imekaunis paigas ja oli muidugi autosid täis. Kohtasime ka eestlast, kes oli teel tööle ja puhkas siin sõiduväsimusest.
Üsna vara hommikul asusime Geirangeri suunas teele suunas. kuigi teelejäänud väikeasulas, kust bensiini võtsime, oli käimas mõnus hommikune sumin, oli teel mägedesse alles täielik tühjus. Mida enam edasi seda karmimaks läksid teeolud. teetähised nõudsid talvel lumekette, all lasus põhjatu kuristik ilma igasuguste teepiireteta. Asusime pilve piiril ja lumiste mäetippude keskel. suhteliselt kitsas tee ja inimtühjus panid mõtlema, et oleme sattunud valesse kohta. siiski seisis tee ääres keset kõrgmäestikku üksik talu ja mõne aja pärast kohtasime kahte Poola treilerit. Mind pani see imestama, sest on ju tegemist ühe kuulsama vaatamisväärsusega seal maal. Eeldasin tohutuid rahvamasse ja turistidele suunatud ninnu-nännut, aga vastu võttis meid karm Norra maastik kogu oma ekstereemsuses. Teisi turiste nägime alles Geirangeri mäel. Ülearu neid ei olnud, pigem üksikud, peamiselt tśehhid ja hollandlased, aga juuni keskpaigas polnud vist veel õige turismihooaeg pihta hakanud.
Kuigi olin mägedega jõudnud harjuda, tegi Geiranger sõitmise siiski veidi kõhedaks.
Pildil puhkus peale kolme järjestikuse tunneli läbimist. Milline võimas mäemüraks oli see viimane!
Geirangerist pöördusime Nordefjordi. Võtsime sihiks Vestkapi, aga
Vestkappi jäi napilt minemata, sest muidu poleks me ettenähtud ajaks kuidagi Averoy saarel asuvasse ööbimispaika jõudnud.
Kõige rohkem kuluski aega Kesk-Norras fjordide vahel, sellega ei osanud ma arvestada. Mööda rannikupoolseid maanteid sõites polnud vahemaad üldsegi pikad, aga kiirus oli tavapärasest maanteesõidust kindlasti madalam, samuti arvukad tunnelid ning vähemalt kolm praamisõitu, millega tol päeval fjorde ületasime.
Üks ilusamaid paiku Kesk-Norras oli noorte eestlaste poolt peetav puhkeküla Sveggvikas Averoy saarel. Asukohta võiks kirjeldada ülivõrdes, sealt avanes võrratu vaade otse Atlandile. Samas oli ta väga käidavas kohas, Atlantic road´i ääres. kuigi meie ei leidnud seda alguses üles. Sellest puhkekülast ja tema tegijatest on ETV mingis saates (Osoon vist) juttu tehtud. Ka nn. turismimagnetitest meeldis mulle kõige enam "Atlantic Road" ja sellelt avanev pilt. vist sellepärast, et olen isegi mere äärest pärit.
Averoy saar oli üks muinasjutulisemaid paiku. võrreldes vanade Eesti rannaküladega pisut liiga üles vuntsitud, samas kõike traditsioonilist, k.a. arhitektuuri silmas pidades. Aga kalandusega selles külas vist enam ei tegeleta.
Nagu lasteraamatust, Väike päästekaater Elias ja Kraana
Väike päästekaater Elias ja Kraana (vol2). mõlemad pildid on Axeli tehtud.
Averoy
Averoylt läksime edasi Kristiansundi läbi 6 kilomeetrise mere-aluse tunneli. Ka Kristiansund oli väga väga armas. Mägilinnadest meeldis mulle esimesel päeval läbitud Lillehammer.
Mõninga pettumuse valmistas aga eelmisl päeval külastatud Alesund, võib-olla sellepärast, et sattusime kesklinnas ummikusse. osalt ka kindlasti sellepärast, et olin eelnevalt tema kohta üht-teist lugenud ja minu ettekujutuses oli ta seetõttu väikese nostalgilise sadamalinnana.
Edasi sõitsime Trondheimi suunas. ka Trondheimi ei sõitnud me päris sisse, sest jällegi oli algamas tipptund. Olime omateada edukalt linna läbinud, kui Narvikusse suunduva maantee alguses siiski ummikusse sattusime. Meie sihiks oli Namsos ja saared. vahepeatuse tegime Levangeris, millest olin lugenud Herman Sergo "Vihavallas" Islandi saaga kirjutamise loos. ööbimiseks peatusime Otteroya saarel Arnesist veidi edasi vaatega avatud ookeanile (täpsemalt selle osale - Norra merele), Igas teetaskus oli mitu autot puhkamas. Kell oli kusagil 11 õhtul ja oli juba veidi hämar. kuigi olime ööbimiseks leidnud imekauni paiga, ei tulnud mul und ja otsustasin edasi põhja poole sõita. Pärast Nammdaleni oru läbimist, jääb Narvikusse viiva maantee äärde mitmeid kauneid koski, aga loodus ise oli suhteliselt kidur. Sõtsime ja sõitsime, öö läbi sõitsime, ikka olid Narvikusse mitmed sajad kilomeetrid, loodust jälgides oleksime olnud justkui juba Põhja- Norras. Pärast kaardi pealt vaadates, olime ikka nadilt vähe edasi liikunud.
Väga popp oli autodes ööbimine. Ka Narviku maanteel parkisime ühe kose juures puhkamiseks. Sel parkimisplatsil oli samuti juba ees hulk suvilaautosid. ja nii igal pool. samas olid viidad puhkekeskuste juurde tihti läbikriipsustatud. Kas oli põhjus selles, et nad ei majandanud end ära ööbijate vähesuse tõttu või selles, et hooaeg algas alles suvisest pööripäevast, ei tea.
Mulle meenus aasta või paari tagune uudislugu oma kodusaarelt Hiiumaalt, kus turismimajutajad kurtsid, et tasuta RMK puhkeplatsid võtavad nende kliendid ära. Eks ta nii oligi. Olin arvanud, et see on Eesti probleem, et inimestel pole raha, aga siin olid teiste hulgas Norra enda numbrimärgiga autod. Ilmselt siinseid pikki vahemaid läbides on see täiesti loomulik väljapuhkamisviis.
Pealegi on reisi ja ööbimist Norramaal kavandada üsna keeruline, eriti juhul kui tahta teha pikk ülevaatlik reis, nagu meie tegime või ühest suht kaugest punktist teise sõites. Ajakulu on ennustamatu, aga majutusasutusse peaksid sa laekuma mingiks kellaajaks, hommikul on sul tarvis ruum üle anda, jne. Oma autos oled sa sõltumatu ja hakkad taas liikuma, millal soovid. Tänapäeva auto on mugavam kui vanaaegne postikõrtsi puupink või põrand. selles mõttes on see loomulik asjade käik. Muidugi välja arvatud kohad, kus ongi mõtekas pikemalt peatuda.
Kuna mulle väga meeldis norralaste teleseriaal Taevasina ("Himmelbla"), tahtsin minna Vega saartele või vähemalt Helgelandi rannikule. Pärast seda kui olin laskunud läbi vana kuue kilomeetrise mäealuse tunneli ja sõitnud kogemata sisse remonditavasse tunnelisse ja näinud, et edasi tuleb mul sõita mööda lehmarada, oli see minu jaoks märk, et aitab, ja keerasin tagasi Narviku maanteele ning otsustasin Helgelandi rannikule minna läbi Sandnessjoeni. See aga tähendas edasi põhja poole sõitmist. Moesjonis selgus, et ka Sandnessjoeni viiv tee on remondis, loobusin ja sõitsime tagasi Troforsi ning sealt suundusime Rootsi piiri poole Tärnabysse. See oli selle reisi jooksul teine kord peale Geirangeri, kus mul oli tõsine hirm. olime sattunud jälle suhteliselt kitsale maanteele mäeveerel, mille kõrval oli kõige sügavam kuristik, mida me sel rännakul kohanud olime. Esimest korda reisi jooksul teatas Axel, et tema "süda on paha". olime kogemata sattunud kõrgmägede piirkonda. mäel, mille jalamil me olime, oli kõrgust 1447 meetrit. tal oli siin veel kõrgemaid naabreid 1600-1700 millegagi (kõrgeim tipp 1905m).Geirageri mäed olid enam-vähem sama kõrged. Hattfjelldallis nägime Soome pensionäre oma suvilabussiga ja see andis julgust juurde, et kui nemad siinkandis, peame ka meie saama. ... Teel Tärnabysse kõrgusid meile vastu imekaunid klassikaliste Alpi mägede tüüpi mäed, ilusate tervate lumiste tippude ja rohuroheliste külgedega. Õhk oli kristallselge, samuti mägijärvede vesi ja turistisuvilaid oli siin pärapõrgus ja maailma otsas rohkem kui Geirangeril. Need mäed tähistasid Norra ja Rootsi suhteliselt abstraktset piiri. Hiljem Helgelandi turismibrozhüüri sirvides täheldasin, et Hattfelldall on suht hästi reklaamitud Norra suurima sisejärve - Rossvatnet´i piirkond. Kui Norra poole peal tundus olevat turistide enda initsiatiiv seal viibida, tee oli kitsas ja veidi konarlik, siis Rootsi poole peal oli välja ehitatud korralik infrastruktuur - uus lai maantee, palju kohalike mägisuvilaid ja palju turiste, eriti sakslasi, mis mind tegelikult imestama pani. Meil Eestis, väljaspool Tallinna vanalinna, on väga raske välusturisti kohata, kuigi asume metropolide -St. Peterburg, Helsinki, Stockholm ja Riia keskel ning enamik huvitavaid paiku on pealinnast Tallinnast vaid 100-200 km kaugusel.
Ka meie peatusime Tärnaby`s. Kõik olid nii sõbralikud, nii toredad. kui keegi soovib puhtust, vaikust ja rahu, siis Tärnaby (üldse see kant) oleks ideaalne paik harmoonia saavutamiseks. Tagantjärele on mul hea meel, et just sinna sattusime.
Tärnabyst edasi liikudes võtsime suuna Umeasse, et praamiga Vaasasse sõita. Laevaga Soome mineku mõte oli mul tekkinud üsna ülevaatlikku Euroopa kaarti vaadates, kus see võimalus punktiirjoonena ära oli toodud. sama juhtumisi jõudsime 20 minutit enne praami väljumist kohale.
Mida veel lisada lõpetuseks,
Fjordid. tüütasid meid üsna ruttu ära ja meie kiire tagasituleku põhjuseks oligi väsimus mägedest. Lõunast põhja sõites sai läbitud arvukaid fjorde, mäekülgi ja tunneleid, veepiiril igal pool ühtviisi kaunid heledad majad ja punased paadikuurid. Pärast seda reisi pean möönma, et ka ilu võib ära tüüdata kui teda liiga palju saab.
Hinnad. samasugused nagu Eestis kui mitte madalamad, aga meie ei käinud ka suurtes linnades.
Inimesed. kahjuks ei kohtunud kohalikega. aga nende elamist ja olemist tundusid nad reserveeritud olema. see võis olla petlik mulje, sest näiteks teeninadajad olid enamasti väga kenad ja tundusid oma tööd nautivat. Väliselt eestlastega väga sarnased.
Viikingid. meie reisi oluliseks ärgitajaks oli loomulikult Axel, kes tahtis Norras viikingilaevaga sõita. kahjuks jäi see ära, sest seda teenust hakati pakkuma alles 22. juunist. Kodusesse Eestisse saabudes oli Delfi Fortes üleval mingi viikingiteema, kus keegi oli kommenteerinud, et tõenäoliselt liikusid osad eestlaste hõimudest alguses Soome, kuhu pidama jäädi. osad aga liikusid sealt edasi läbi Rootsi Norrasse. Äsja sama teekonda vastupidides suunas liikudes, olin sedasama mõelnud. Selliseid oletusi on võimalik teha inimeste sarnasuse ning Balti ja eriti Skandinaavia geograafia põhjal, mis tingimuste poolest loode ja põhja suunas üha karmistub. Ei tundu loogiline, et inimesd on nii kaljusesse ja keerulisse piirkonda vabatahtlikult elama asunud. Pigem pidi see olema elu sund asustada omaette pere uude paika. Nii oli ju asustatud ka Island.
Tagantjärgi tundub, et selline tutvumisreis õigustas end hästi esimeseks korraks maast ettekujutuse saamiseks. Loodan veel sel sügisel mõned käimata jäänud paigad ja lemmikud üle vaadata. Järgmisel aastal tahaks aga minna Põhja-Norrasse - Lofootidele.
.jpg)
.jpg)
